ultramelanhool - ilusat und hr. insener

Üks insener astub kui tehasesaali Kell näitab mööduvat aega ta käel Mantel, mis langeb tal õlgadelt maani Rahulik naeratus väsinud näol Ja siis sellel päeval, kui insener tööle Ei tule ja tehasehoov tuiskab lund Masinad tiksuvad õnne ta teele Ja näevad tast öösiti ilusat und Need, kes siin töötavad magavad ammu Masinad tiksuvad järjest ja reas Insener kuulatab kajavat sammu Kingadelt jalas ja arvutab peas Sekundeid aastaid ja mööduvaid tunde Kaua neid masinaid näha veel saab Mantli alt põuest ta avastab tunde Valge kui lume, mis embab kord maad Päeval, mil insener enam ei näegi Tiksuvat terast, mis hingele hell Aeg võtab rattaid nii hooldava käegi Kindlalt kui täpne ja armutu kell Ja siis sellel päeval, kui insener tööle Ei tule ja tehasehoov tuiskab lund Masinad tiksuvad õnne ta teele Ja näevad tast öösiti ilusat und Siis kusagil sügaval aurus ja rõhus Kolbide vahel ja plaatide sees Tohutus masinas, tiirlevas õhus Kuullaagri pronksiselt läikivas keres Rataste, mutrite kooskõlas ärkab Tilluke mõtte ja tundmise hetk Tehase südames aeglased tärkab Nukrus, mis pisaraiks jahutusvett Valab kui trafode vahele kurbus Mõistab, et insener, isa kord läeb Ja edasi tast tema kellale kurgus Pitsitus tuhandeid aastaid veel näeb Ja siis sellel päeval, kui insener tööle Ei tule ja tehasehoov tuiskab lund Masinad tiksuvad õnne ta teele Ja näevad tast öösiti ilusat und Rahulik naeratus silmade hallis Sädeleb ikka veel, insener teab Need tema masinad, kõik, mis tal kallis Ka viimasel hetkel tal hoiavad pead Ja siis sellel päeval, kui insener tööle Ei tule ja tehasehoov tuiskab lund Masinad tiksuvad õnne ta teele Ja näevad tast öösiti ilusat und Ilusat und, ilusat und, ilusat und, ilusat und hr. insener Ilusat und!